Elu tuli

Kui ma 5 kuud tagasi kirjutasin, et leidsin enda tee tagasi toidutegemise juurde siis see ei tähendanud seda, et ma seda blogi edasi ei peaks. Eesmärk mis sai võetud kui blogima hakkasin, oli avada nii enda kui teiste silmad, kirjutada kuidas mina seda maailma näen ja jagada enda kogemusi, arusaamasid.  Ma lihtsalt võtsin aega iseenda jaoks, tahtsin tunda, kogeda ja arusaada asjadest millest ma kirjutasin. Olen arusaanud sellest, et ma olen tulnud siia õppima ja tulnud siia selleks, et seda elu paremaks muuta läbi enda arengu. Alles nüüd olen aru hakanud saama, kes ma tegelikult olen. Nüüd viis kuud hiljem võin öelda, et päris palju on muutunud. Koguaeg muutub kõik, aga me ei oska endajaoks paljusid asju lahti mõtestada, sest oleme unustanud ära, kes me tegelikult oleme. Praegugi kirjutades mõtlen, et miks ma kirjutan ja leian, et see on üks eneseväljandmisviise ja see meeldib mulle. Olen mõistma hakanud, et elus tuleb tegelda asjadega mis pakuvad rõõmu ja hingerahu. Ma ei saa täna enam paljusid asju teha nii nagu tegin varem.
Saan aru sellest, et tegelikult on kõik see mida eluks kõige rohkem vaja sinu enda sees ja selle sisemaailmaga lähemalt tuttavaks saades mõistsin milline rõõm ja õnn on igapäev ärgata ja teada, et sa saad selles kehastuses elada.
See maailm kus me elame on kuidagi enesekeskne ja liiga pinnapealne, paljud inimesed üldse ei mõista miks nad siia tulnud on, mis on nende missioon ja milleks nad tegelikult võimelised on. Sest kõik inimesed on tegelikult hindmatu väärtusega ja meeletu potensiaaliga.
Väiksena oskame me olla ja kõigest pisimastki rõõmu tunda, ilma millegile mõtlemata. Vaadake väikeseid lapsi, kui elurõõmsad, säravad ja siirad nad on. Neil ei ole tekkinud elu suhtes eelarvamusi, nad lihtsalt on, aga kui nad kasvavad suuremaks siis hakkab ühiskond, vanemad, sugulased, haridussüsteem ja kõik muu seda maailma lõhkuma. Miks ma nimetan seda lõhkumiseks? Sest, meid hakkab juhtima mõistus, me kuulame kedagi teist ja kaotame selle juures iseenda. Me arvame, et see mida teised meist mõtlevad on oluline. Inimesed muutuvad materiaalseteks ja nad arvavad, et neid teevad õnnelikuks asjad, raha ja kuulsuse janu.
Kui ma umbes viis aastat tagasi tutvusin ühe inimesega ja küsisin temalt, et kas ma ühelpäeval võiksin hakata samamoodi inimesi aitama nagu tema seda igapäevaselt teeb, siis meie vestluse peale sai selgeks, et mitte veel. Mul oli vaja saada veel palju erinevaid kogemusi, teha, käia ja näha. Eelkõige hakata iseennast kuulama ja väärtustama, see võttis aega, see võttis palju aega, aga see, et asjadest hakata teisel tasandil arusaama hakata ei tulegi üle öö. See on elukestev protsess ja vahet pole kaua see aega võtab on see meeletult põnev teekond ja mina olen teinud valiku elada valguses, sest 20a elasin ma pimeduses. Aga pimedust on vaja kogeda, et näha valgust. Näen seda valgust igapäevaga rohkem enda ümber ja sees, see on see tuli mis ei kustu, see on elutuli mis paneb sind igal hommikul voodist ülesse tõusma, tegutsema ja mis paneb silmad särama. Sa tahad elada ja naudid iga hetke mis elu on sulle andnud kas iseenda seltsis või kõige lähedasemate inimestega ja saad aru, et igalpool on hea, mõnus ja tore. Sõltumata sellest mis aastaaeg on, kas sajab vihma või paistab päike. Ma arvan, et kui sinu sees paistab päike siis sa ei lase mõjutada ennast pseudo probleemidest.
Mida rohkem rõõmsamaks ja teadlikumaks inimesed muutuvad, seda rohkem me saame ka pakkuda planeedile. Kahjuks on meie ümber palju teadmatust, kuid õnneks on inimesi kes järjest enam tahavad ennast paremini tunda. Tänasel päeval on väga populaarseks saanud vaimsed õpetused, meditatsioonid, jooga trennid,maššažid, väelaulud ja palju muud mis seob keha ja vaimu. Inimesed tahavad kogeda midagi teistsugust, nad tahavad sellest igapäeva "reaalsusest" välja astuda, sest nad tunnevad, et see pakub neile rohkem energiat, rõõmu ja paremat enesetunnet.
Kas seda on kerge saavutada? Ei kindlasti mitte, arusaamine hakkab pihta enda mõtete korrastamisega. See on pikk protsess ja üksinda sinna jõuda on keeruline aga mitte võimatu.
Kui hakkad kuulama iseennast, enda keha ja vaimu siis saad aru, et meie elu on tervik ja kõik on omavahel seotud,  Kui meil on mõni häda, haigus või juhtub midagi siis on asi hoopis sügavamal peidus. Järelikult on kehas blokeeringud, mis ei lase energial vabalt voolata ja löövad välja füüsilisel kujul.  Elu koguaeg annab sulle millestki märku ja see, et olla tasakaalus nõuab iseendaga väga suurt tööd iseendaga. Keha on antud sulle selleks, et sa tunneksid ennast seal hästi, sul on kerge olla, mitte selleks, et kannatada erinevate haiguste käes. Keha tahab, et sa hoolitseksid tema eest, annaksid talle rakupõhist toitu(elustoit), liiguksid värskes õhus igapäev, teeksid trenni või liigutaksid teda muul moel. Kahjuks tänapäevane ühiskond on kasvanud suuresti ülesse teleka ees, nii nagu ma isegi, aga siiski leian ma igapäev aega tegelda iseendaga. Me laseme infot endale ligi mis meid elus mitte kuidagi moodi ei aita, pigem võtab loovuse ja arusaamise üldse ümberringi toimuvast, usume seda mida meile kirjutatakse meedias, televisoonis või raamatutes. Ja siis kui keegi saab asjadest teisiti aru, naerame tema üle, sest kõik teised ju mõtlevad samamoodi, ehk siis minuarust on tähtis erineda massidest, teha midagi teistmoodi. Sest kõik see mida inimkond otsib on kõigis meis endis olemas, aga see tuleb ülesse leida ja tuleb jõuda mõistusest südamesse. Hirm, viha ja teadmastus, ei vii meid elus edasi, see tuleb vahetada armastuse, andestamise ja andmise vastu, läbi hirmu hoitakse inimkonda teadmatuses (sõjad, terrorirünnakud, õudus filmid jne)
Lubage endale ilusaid kogemusi, mis rikastavad teie elusid ja toovad teile sära silmadesse.
Elu on seiklus ja meie oleme selle loojad, armastage ja leidke enda seest see tuli mis paneb teil silmad särama, olge sallivad ja ärge elage mõistuses, vaid jõudke mõistusest südamesse.