OTSENE NÄGEMINE
Inimese silm on anatoomiline meistriteos. Silmal on umbes 25-millimeetrine teljepikkus ja see on välis-ja sisemaailma piiriks. Füüsiline silm haarab meile ümbrusest pilte. Sarvekest, pupill ja lääts loovad meie ümbrusest terava kujutise võrkkestale. Pildi tervaks saamiseks muudab lääts automaatselt kuju. Peale selle vastutab teravuse eest valgusemurdumisvõime. Valguskiired juhivad pildid nii, et need põrkuvad ühes fookuses võrkkestale. Sida nimetatakse murdumiseks. Silm sarnaneb videokaameraga ja neil on nii mõndagi ühist, aga lõpuks ületab ju iga silm ka kaamera viimase mudeli. Näiteks on silm kaamerast palju valgustundlikum. Me leiame oma tee isegi peaaegu täielikus pimeduses ja tuleme rannas isegi kiiskava päikesevalgusesga toime. Võrreldes inimese silmaga on videokaameral väga piiratud võimaluste ulatus.
Kuidas silmad "näevad"?
Silmanägemine puudutab meie organismis palju enamat kui vaid silmamuna. Paiknedes sügaval silmakoopas ja olles ajuga üheduses, on silmamuna osa meie suuremast optilisest kaadervärgist. Kui valguskiired koonduvad võrkkestale ja moodustavad sinna ümberpööratud kujutise, siis annab nägemisnärv selle edasi ajaule, kus moodustub see kujutis, mida me näeme. Meie vaadeldavalt esemelt peegelduvad valguskiired otse võrkkestale.Kui aga silmamuna läbimõõt esikülje ja tagakülje vahel jääb liiga väikeseks, siis ei ole valguskiired võrkkestale jõudes teravustatud - nad hajuvad või jooksevad laiali ning tulemuseks on udune kujutis meie nägemismeeles. Selle põhjuseks on asjaolu,et võrkkesta stimuleeritakse liiga laial alal ja mitte ühes kindlas punktis. Niisugust nägemishäiret nimetatakse kaugnägelikkuseks. Lühinägelikkus tekib aga siis, kui silmamuna vastupidi on välja veninud, nii et kujutis tervavustatakse juba enne võrkkestale jõudmist.
SILMALIHASTE KOHANEMIS SALADUS
Silmad peavad kohanema selleks, et "õigesti" näha. Nad korrigeerivad end vastavalt sellele, kui kaugele me oma pilgu teravustame ja seda nii lähedale kui kaugele vaatamise korral. Kui me vaatame kaugemale kui 7 meetrit, langevad valguskiired võrkkestale paralleelselt. Lähemale vaadates siseneb valgus silma nurga all. Silmadel tuleb erinevatelt teravustamiskauguselt tuleva valguse vastuvõtmiseks end kohandada, muutes silma kuju nii, et valguskiirte teravuspunkt langeks võrkkestale. Silmamuna pikendades on see saavutatav. Silmaarstide vahel puudub üksmeel küsimuses, millised lihased kohanemise jaoks vajaliku teravustamise eest vastutavad. Üks kunagisi silmaarste, dr Helmholz, väitis, et kohanemine toimub silmaläätse laiendamise ja kokkutõmbamise teel ning, et seda teeb ripslihas. Helmholzi teooriat jagab enamik silmaarste.
Dr William H. Bates, tuntud loomuliku silmanägemise eksperte, kaldus arvama, et silma kohanemine on silmaväliste sirglihaste töö tulemus (mis paikenvad silmaavast üla-ja allpool). Need lihased suruvad ümmarguse silmalihase keskkohta ja suudavad seda horisontaalselt pikemaks venitada. Kui dr Bates jänestel need lihased läbi lõikas siis ei suutnud nende silmad enam korralikult teravustada. Halvava aine süstimine neisse lihastesse võttis samuti silmadelt kohanemisvõime. Kui dr Bates oli lihased uuesti kokku õmmelnud ja aine eemaldanud,suutsid jäneste silmad jälle korralikult erinevate teravustamiskaugustega kohaneda. Dr Batesi läbi viidud katsed osutasid, et silmamunale annavad kohanemisvõime silmavälised lihased, mitte silmalääts. Seda kinnitab ka tõsiasi, et patsiendid, kelle silmalääts on eemaldatud,suudavad siiski näha ning nende silm on ka võimeline teravustamiseks kohanema. Tegelikult töötavad ripslihased koos silma kaht tüüpi välislihaste, põiki- ning sirglihastega ning koos vikerkestaga selle heaks, et silmad õigesti teravustada suudaksid. Kui normaalses korras silm vaatab mõnd eset suhteliselt lähedalt, siis põikilihased pikendavad silmamuna, et valguskiired langeksid võrkkestale nii, et kujutis sellel oleks terav. Sirg- ja ripslihased aga lühendavad silmamuna, kui nägemine keskendub mõnele kauguses asuvale punktile. Selleks, et me selgelt näeksime, muudab vikerkest pupilli suurust nii palju, kui olemasolev valgus nõuab. Kaugusse vaatava terve silma pupill on väiksem ja suureneb siis, kui hakatakse vaatlema lähemal asuvat objekti. Hämaras valguses avab vikerkest pupilli, et sisse pääseks rohkem valgust ning eredas päikesevalguses toimub see vastupidi, et me ei pimestuks. Nagu näha, aitab vikerkest ehk silmaiiris valgustingimustega kohaneda, et kollatähnile langeks võimalikult terav kujutis. Lühidalt kokkuvõttes: silmavälised lihased teravustavad valguskiiri, vikerkest kohandab langeva valguse hulka ja ripslihas teravustab vaadeldava objekti. Lihtne kuid samas imetlustvääriv protsess.
Teekond läbi inimese silmade
Selles videos kirjeldadakse, kuidas inimene näeb, mil moel jõuab silma valgus ja kuidas tekib kujutis võrkkestale.
Kuidas silmad "näevad"?
Silmanägemine puudutab meie organismis palju enamat kui vaid silmamuna. Paiknedes sügaval silmakoopas ja olles ajuga üheduses, on silmamuna osa meie suuremast optilisest kaadervärgist. Kui valguskiired koonduvad võrkkestale ja moodustavad sinna ümberpööratud kujutise, siis annab nägemisnärv selle edasi ajaule, kus moodustub see kujutis, mida me näeme. Meie vaadeldavalt esemelt peegelduvad valguskiired otse võrkkestale.Kui aga silmamuna läbimõõt esikülje ja tagakülje vahel jääb liiga väikeseks, siis ei ole valguskiired võrkkestale jõudes teravustatud - nad hajuvad või jooksevad laiali ning tulemuseks on udune kujutis meie nägemismeeles. Selle põhjuseks on asjaolu,et võrkkesta stimuleeritakse liiga laial alal ja mitte ühes kindlas punktis. Niisugust nägemishäiret nimetatakse kaugnägelikkuseks. Lühinägelikkus tekib aga siis, kui silmamuna vastupidi on välja veninud, nii et kujutis tervavustatakse juba enne võrkkestale jõudmist.
SILMALIHASTE KOHANEMIS SALADUS
Silmad peavad kohanema selleks, et "õigesti" näha. Nad korrigeerivad end vastavalt sellele, kui kaugele me oma pilgu teravustame ja seda nii lähedale kui kaugele vaatamise korral. Kui me vaatame kaugemale kui 7 meetrit, langevad valguskiired võrkkestale paralleelselt. Lähemale vaadates siseneb valgus silma nurga all. Silmadel tuleb erinevatelt teravustamiskauguselt tuleva valguse vastuvõtmiseks end kohandada, muutes silma kuju nii, et valguskiirte teravuspunkt langeks võrkkestale. Silmamuna pikendades on see saavutatav. Silmaarstide vahel puudub üksmeel küsimuses, millised lihased kohanemise jaoks vajaliku teravustamise eest vastutavad. Üks kunagisi silmaarste, dr Helmholz, väitis, et kohanemine toimub silmaläätse laiendamise ja kokkutõmbamise teel ning, et seda teeb ripslihas. Helmholzi teooriat jagab enamik silmaarste.
Dr William H. Bates, tuntud loomuliku silmanägemise eksperte, kaldus arvama, et silma kohanemine on silmaväliste sirglihaste töö tulemus (mis paikenvad silmaavast üla-ja allpool). Need lihased suruvad ümmarguse silmalihase keskkohta ja suudavad seda horisontaalselt pikemaks venitada. Kui dr Bates jänestel need lihased läbi lõikas siis ei suutnud nende silmad enam korralikult teravustada. Halvava aine süstimine neisse lihastesse võttis samuti silmadelt kohanemisvõime. Kui dr Bates oli lihased uuesti kokku õmmelnud ja aine eemaldanud,suutsid jäneste silmad jälle korralikult erinevate teravustamiskaugustega kohaneda. Dr Batesi läbi viidud katsed osutasid, et silmamunale annavad kohanemisvõime silmavälised lihased, mitte silmalääts. Seda kinnitab ka tõsiasi, et patsiendid, kelle silmalääts on eemaldatud,suudavad siiski näha ning nende silm on ka võimeline teravustamiseks kohanema. Tegelikult töötavad ripslihased koos silma kaht tüüpi välislihaste, põiki- ning sirglihastega ning koos vikerkestaga selle heaks, et silmad õigesti teravustada suudaksid. Kui normaalses korras silm vaatab mõnd eset suhteliselt lähedalt, siis põikilihased pikendavad silmamuna, et valguskiired langeksid võrkkestale nii, et kujutis sellel oleks terav. Sirg- ja ripslihased aga lühendavad silmamuna, kui nägemine keskendub mõnele kauguses asuvale punktile. Selleks, et me selgelt näeksime, muudab vikerkest pupilli suurust nii palju, kui olemasolev valgus nõuab. Kaugusse vaatava terve silma pupill on väiksem ja suureneb siis, kui hakatakse vaatlema lähemal asuvat objekti. Hämaras valguses avab vikerkest pupilli, et sisse pääseks rohkem valgust ning eredas päikesevalguses toimub see vastupidi, et me ei pimestuks. Nagu näha, aitab vikerkest ehk silmaiiris valgustingimustega kohaneda, et kollatähnile langeks võimalikult terav kujutis. Lühidalt kokkuvõttes: silmavälised lihased teravustavad valguskiiri, vikerkest kohandab langeva valguse hulka ja ripslihas teravustab vaadeldava objekti. Lihtne kuid samas imetlustvääriv protsess.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.