Veel mõniaeg tagasi tundus edu kõige suurem mõõdupuu minu elus.
Lugesin palju edukate inimeste raamatuid, käisin seminaridel, tutvusin
edukate inimestega, nägin kuidas nad mõtlevad, kuidas
nad ellu suhtuvad, mida räägivad. See meeldis mulle ja tundsin, et
mul on nendelt inimestelt niipalju õppida. Tahtsin olla samasugune
inimene. Mul tekkisid kindlad eeskujud ja lemmikud, kelle moodi tahtsin
olla ja see tundus sel ajal nii õige. Olin tõeliselt motiveeritud,
iga kord kui oli kokkusaamine sain uusi teadmisi ja mulle meeldis
see positiivsus, mis neis inimestes kiirgas.
Minuni oli jõudnud teadmine et, kui tahan olla edukas tuleb jäljendada neid inimesi, kes on edu saavutanud. Erinevad inimesed rääkisid ühest samast edust erineva nurga alt, inimesi oli igasuguseid, täiesti tavalisest palgatöölistest, tippjuhtidest, suurettevõtjatest kuni advokaatideni välja. Sellise seltskonnas oli uhke olla ja see muutus üheks osaks minu elust. Pühendasin palju aega õppimisele, inimestega kohtumistele ja erinevatele koolitustele.
Kogu see periood, mil olin orienteeritud edule, finantsvabadusele ja uutele teadmistele oli minu elus hästi õpetlik ja vajalik kogemus. Täna ma enam sellisel moel edu taga ei aja, kuid muutusin läbi selle kogemuse julgemaks, enesekindlamaks ja asjalikumaks inimeseks. Võtsin sellest koolitusest nii palju kui võimalik ja õppisin, et kõige parem investeering on eneseareng.
See oli aeg kus ma õppisin ennast väärtustama ja võtsin sellest koolitusest kõik mis võtta andis.
Ühel päeval otsustasin asjad pakkida ja teispool maakera uusi seikusi otsima minna ja see oli ainuõige otsus mida üks 23 aastane noormees teha sai. Vaieldamatult oli see parim elukogemus mis mul kunagi on olnud.
Olles mõniaeg täiesti teises keskkonnas hakkasin nägema hoopis teistsugust pilti, kohtusin väga erinevate inimestega üle terve maailma ja nägin kuidas elavad inimesed teiselpool maakera. Olles selljakotirändur puutusin kokku väga paljude nooretega Euroopast, Aasiast, Uus-Meremaalt, USA-st ja teistest riikidest.
Esimene aasta oli palju reisimist ja iseenda avastamist, mul oli palju energiat ja tundsin ennast paremini kui eales varem, see oli vaieldamatult parim aeg mu elus, mida seni ajani kogenud olin.
Teine aasta oli vastupidiselt esimesele palju keerulisem. Minu teele tulid inimesed, keda ma ei oodanud, nad näitasid mulle elu mustemat külge ja tekitasid minus väga suuri pingeid ja segadust. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et mitte miski ei tule ellu juhuslikult ja järelikult oli just sellist õppetundi mulle sel hetkel vaja.
Ei saa öelda, et see oli kerge aeg, kuid see eest väga õpetlik ja kogemusterohke.
Olin ühel hetkel sellises seisus kus olin täiesti tühi. Ma ei tundnud mitte millestki rõõmu. Mul ei olnud energiat, olin väsinud ja tüdinud, palju ei puudunud depresioonist. Kõik see, mida läbi elasin oli liiast mulle. Tass oli ääreni täis ja mind viidi sellisesse seisu, kus ma ei leidnud väljapääsu. Kuidagi jõudis see informatsioon ühe sõbrani, kes viis mind kokku inimesega, kes teadis mida ette võtta.
Usaldasin enda sõpra ja võtsin selle inimesega ühendust.
Olin 10000km kaugusel kodust, täiesti katki ja oli olemas veel keegi, kes sai mind selles olukorras aidata. Ma ei teadnud ega uskunud midagi, mul ei olnud vahet, sest olukord oli niigi halb. Mul polnud õrna aimugi kas see ka töötab või mitte, aga ma surusin oma ego alla ja kuulasin, mida mulle räägitakse.
Sündides siia ilma antakse inimestele sündides kaasa eluenergia ja sel ajal mul sellest väga palju järel ei olnud. Pole vaja pikalt selgitada, mis juhtub siis, kui auto aku tühjaks saab, umbes sama seis oli minuga. Patareid olid otsakorral. Mul oli meeletu väsimus, tüdimus, midagi ei õnnestunud ja sära ei olnud enam silmades, see kõik oli muutunud hirmuks ja teadmatuseks.
Sel ajal hakkasin otsima kontakti lähedaste ja sõpradega, sest tundsin, et mul on vaja neid. Ma ei otsinud abi arsti käest ega ravimitest, sest olin teadlik ka teistsugusest võimalusest. Usaldasin inimest kellega olin ühendust võtnud, ütlesin, et teen kõik mida vaja, kui mu enesetunne paremaks muutub. Sel hetkel oli alles mingisugunegi lootusekiir.
Pärast mõningat aega tehes asju, mida mulle soovitati tundsin, kuidas minus kasvas energia ja suutsin oma peaga jälle selgelt mõelda. Võtsin vastu suuremaid otsuseid, elu muutus paremuse poole ja päike hakkas paistma, naeratus tuli näole ja tundsin ennast jälle inimesena. Enesetunne kasvas iga päevaga. Kogu see periood võis võtta aega 4-5 kuud. Olen siiani väga tänulik neile inimestele.
Kuid see oli vaid algus, Minu teadmistejanu kasvas ja kui olin tagasi kodumaa pinnal tahtsin teada rohkem ja rohkem.
Olin teelahkmel mida edasi teha, kuhu suunas liikuda. Mõtlesin, et annan endale aega, vaatan mis elul mulle pakkuda on.
Kõik see, mis minuga viimase aasta jooksul toimunud oli pani mõtlema elule tagasi ja tahtsin teada, kuidas see kõik võimalik on olles kodust 10000km kaugusel, saab inimesele anda hoopis teise elukvaliteedi.
Leidsingi võimaluse kohtuda inimesega, kes oli mind rajale aidanud ja nüüd juba silmast silma ühe laua taga istudes, rääkis ta mulle asjadest, millest mul polnud õrna aimugi, mis asjad meid kõik mõjutavad, kui oluline on vee tähtsus rakutasandil, kuidas korrastada enda mõtteid, mil moel kasvatada energiataset ja veel palju muudki. Minujaoks oli see nii uus informatsioon ja asjast arusaamine võttis aega.
Analüüsides seda kõike mis oli toimunud jõudsin selleni, et eelpool kirjeldatud kogemust oli mul vaja kogeda, et jõuda järgmisele tasandile, kus on palju rohkem teadlikkust, energiat, armastust ja hingerahu.
Peale sellist kogemust olen, enda elu ümber hinnanud ja hakanud asju nägema teises valguses.
Olen aru saanud, et materiaalne ja vaimne maailm ei ole teineteisest lahus.
Kõik see, mida inimkond taga ajab on meie sees olemas ja olen õnnelik, et see info ja energia on minuni jõudnud.
Edukust võiks hinnata läbi tänulikkuse. Sellisel moel hakkab universum meiega koostööd tegema ja toob ellu täpselt sellised inimesed ja situatsioonid, mis aitavad meil elus edasi liikuda. Läbi sellise arengu jõuame asjadeni, mis on elus kõige olulisemad ja südamelähedasemad.
Päikest ja hingerahu
Taavi
Tean, et paljudele inimestele võib see jutt liiast olla, kuid see millest siin kirjutan põhineb 100% minu enda kogemustel ja teadmistel seega soovin teile rahulikku meelt ja mõistmist.
Lõpetuseks üks mõistujutt:
Minuni oli jõudnud teadmine et, kui tahan olla edukas tuleb jäljendada neid inimesi, kes on edu saavutanud. Erinevad inimesed rääkisid ühest samast edust erineva nurga alt, inimesi oli igasuguseid, täiesti tavalisest palgatöölistest, tippjuhtidest, suurettevõtjatest kuni advokaatideni välja. Sellise seltskonnas oli uhke olla ja see muutus üheks osaks minu elust. Pühendasin palju aega õppimisele, inimestega kohtumistele ja erinevatele koolitustele.
Kogu see periood, mil olin orienteeritud edule, finantsvabadusele ja uutele teadmistele oli minu elus hästi õpetlik ja vajalik kogemus. Täna ma enam sellisel moel edu taga ei aja, kuid muutusin läbi selle kogemuse julgemaks, enesekindlamaks ja asjalikumaks inimeseks. Võtsin sellest koolitusest nii palju kui võimalik ja õppisin, et kõige parem investeering on eneseareng.
See oli aeg kus ma õppisin ennast väärtustama ja võtsin sellest koolitusest kõik mis võtta andis.
Ühel päeval otsustasin asjad pakkida ja teispool maakera uusi seikusi otsima minna ja see oli ainuõige otsus mida üks 23 aastane noormees teha sai. Vaieldamatult oli see parim elukogemus mis mul kunagi on olnud.
Olles mõniaeg täiesti teises keskkonnas hakkasin nägema hoopis teistsugust pilti, kohtusin väga erinevate inimestega üle terve maailma ja nägin kuidas elavad inimesed teiselpool maakera. Olles selljakotirändur puutusin kokku väga paljude nooretega Euroopast, Aasiast, Uus-Meremaalt, USA-st ja teistest riikidest.
Esimene aasta oli palju reisimist ja iseenda avastamist, mul oli palju energiat ja tundsin ennast paremini kui eales varem, see oli vaieldamatult parim aeg mu elus, mida seni ajani kogenud olin.
Teine aasta oli vastupidiselt esimesele palju keerulisem. Minu teele tulid inimesed, keda ma ei oodanud, nad näitasid mulle elu mustemat külge ja tekitasid minus väga suuri pingeid ja segadust. Tänaseks olen jõudnud arusaamisele, et mitte miski ei tule ellu juhuslikult ja järelikult oli just sellist õppetundi mulle sel hetkel vaja.
Ei saa öelda, et see oli kerge aeg, kuid see eest väga õpetlik ja kogemusterohke.
Olin ühel hetkel sellises seisus kus olin täiesti tühi. Ma ei tundnud mitte millestki rõõmu. Mul ei olnud energiat, olin väsinud ja tüdinud, palju ei puudunud depresioonist. Kõik see, mida läbi elasin oli liiast mulle. Tass oli ääreni täis ja mind viidi sellisesse seisu, kus ma ei leidnud väljapääsu. Kuidagi jõudis see informatsioon ühe sõbrani, kes viis mind kokku inimesega, kes teadis mida ette võtta.
Usaldasin enda sõpra ja võtsin selle inimesega ühendust.
Olin 10000km kaugusel kodust, täiesti katki ja oli olemas veel keegi, kes sai mind selles olukorras aidata. Ma ei teadnud ega uskunud midagi, mul ei olnud vahet, sest olukord oli niigi halb. Mul polnud õrna aimugi kas see ka töötab või mitte, aga ma surusin oma ego alla ja kuulasin, mida mulle räägitakse.
Sündides siia ilma antakse inimestele sündides kaasa eluenergia ja sel ajal mul sellest väga palju järel ei olnud. Pole vaja pikalt selgitada, mis juhtub siis, kui auto aku tühjaks saab, umbes sama seis oli minuga. Patareid olid otsakorral. Mul oli meeletu väsimus, tüdimus, midagi ei õnnestunud ja sära ei olnud enam silmades, see kõik oli muutunud hirmuks ja teadmatuseks.
Sel ajal hakkasin otsima kontakti lähedaste ja sõpradega, sest tundsin, et mul on vaja neid. Ma ei otsinud abi arsti käest ega ravimitest, sest olin teadlik ka teistsugusest võimalusest. Usaldasin inimest kellega olin ühendust võtnud, ütlesin, et teen kõik mida vaja, kui mu enesetunne paremaks muutub. Sel hetkel oli alles mingisugunegi lootusekiir.
Pärast mõningat aega tehes asju, mida mulle soovitati tundsin, kuidas minus kasvas energia ja suutsin oma peaga jälle selgelt mõelda. Võtsin vastu suuremaid otsuseid, elu muutus paremuse poole ja päike hakkas paistma, naeratus tuli näole ja tundsin ennast jälle inimesena. Enesetunne kasvas iga päevaga. Kogu see periood võis võtta aega 4-5 kuud. Olen siiani väga tänulik neile inimestele.
Kuid see oli vaid algus, Minu teadmistejanu kasvas ja kui olin tagasi kodumaa pinnal tahtsin teada rohkem ja rohkem.
Olin teelahkmel mida edasi teha, kuhu suunas liikuda. Mõtlesin, et annan endale aega, vaatan mis elul mulle pakkuda on.
Kõik see, mis minuga viimase aasta jooksul toimunud oli pani mõtlema elule tagasi ja tahtsin teada, kuidas see kõik võimalik on olles kodust 10000km kaugusel, saab inimesele anda hoopis teise elukvaliteedi.
Leidsingi võimaluse kohtuda inimesega, kes oli mind rajale aidanud ja nüüd juba silmast silma ühe laua taga istudes, rääkis ta mulle asjadest, millest mul polnud õrna aimugi, mis asjad meid kõik mõjutavad, kui oluline on vee tähtsus rakutasandil, kuidas korrastada enda mõtteid, mil moel kasvatada energiataset ja veel palju muudki. Minujaoks oli see nii uus informatsioon ja asjast arusaamine võttis aega.
Analüüsides seda kõike mis oli toimunud jõudsin selleni, et eelpool kirjeldatud kogemust oli mul vaja kogeda, et jõuda järgmisele tasandile, kus on palju rohkem teadlikkust, energiat, armastust ja hingerahu.
Peale sellist kogemust olen, enda elu ümber hinnanud ja hakanud asju nägema teises valguses.
Olen aru saanud, et materiaalne ja vaimne maailm ei ole teineteisest lahus.
Kõik see, mida inimkond taga ajab on meie sees olemas ja olen õnnelik, et see info ja energia on minuni jõudnud.
Edukust võiks hinnata läbi tänulikkuse. Sellisel moel hakkab universum meiega koostööd tegema ja toob ellu täpselt sellised inimesed ja situatsioonid, mis aitavad meil elus edasi liikuda. Läbi sellise arengu jõuame asjadeni, mis on elus kõige olulisemad ja südamelähedasemad.
Päikest ja hingerahu
Taavi
Tean, et paljudele inimestele võib see jutt liiast olla, kuid see millest siin kirjutan põhineb 100% minu enda kogemustel ja teadmistel seega soovin teile rahulikku meelt ja mõistmist.
Lõpetuseks üks mõistujutt:
Kuhu kaob Armastus?", küsis väike Õnn oma isalt. "Ta sureb," vastas isa ja jätkas: "Inimesed, mu laps, ei hoia seda, mis neil on. Nad lihtsalt ei oska armastada!" Väike Õnn jäi mõttesse:"Kui kasvan suureks, hakkan inimesi aitama!"
Läksid aastad. Väike Õnn kasvas suureks. Tal oli oma lubadus meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata, kuid need ei kuulanud teda. Õnn kurvastas ning muutus üha väiksemaks ja kiduramaks. Ta kartis, et võib hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale reisile, et oma haiguse vastu rohtu leida.
Ta reisis pikka või lühikest aega, aga ei kohanud oma teel kedagi. Lõpuks hakkas Õnnel halb. Ta peatus, et puhata. Ta valis ühe suure võraga puu ja heitis selle alla pikali.
Vaevalt oli Õnn jõudnud uinuda, kui teda äratasid lähenevad sammud. Silmi avades nägi ta enda ees igerikku vanaeite närustes riietes, paljajalu ja kepiga. "Istuge, te kindlasti olete väsinud," pöördus Õnn vanaeide poole, "te peate puhkama ja kosuma." Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha. Veidi puhanud, rääkis ta Õnnele oma loo:
"On solvav, kui sind peetakse vanaeideks. Tegelikult olen ma veel noor! Minu nimi on Armastus."
"Sina siis oledki Armastus?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et armastus on kõige ilusam asi maailmas." Armastus vaatas talle otsa ja küsis:" KUIDAS
sinu nimi on?" "Õnn", kõlas vastus. "Kas tõesti?! Mulle on räägitud samuti, et õnn peab olema imeilus." Seda öeldes tõi Armastus oma närudest esile peegli. Kui Õnn vaatas peeglisse, hakkas ta kibedalt nutma. Armastus istus ta kõrvale ja embas teda.
"Mida on küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud!" nuuksus Õnn.
"Pole midagi," lohutas Armastus, "kui hoiame kokku ja hoolitseme teineteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."
Selle suure puu all lubasid Armastus ja Õnn nüüdsest enam mitte kunagi teineteisest lahus olla. Sellest ajast peale, kui kellegi elust kaob Armastus, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta.
Aga inimesed ei suuda seda seniajani mõista...
Läksid aastad. Väike Õnn kasvas suureks. Tal oli oma lubadus meeles ja ta püüdis kõigest hingest inimesi aidata, kuid need ei kuulanud teda. Õnn kurvastas ning muutus üha väiksemaks ja kiduramaks. Ta kartis, et võib hoopis kaduda ning otsustas asuda pikale reisile, et oma haiguse vastu rohtu leida.
Ta reisis pikka või lühikest aega, aga ei kohanud oma teel kedagi. Lõpuks hakkas Õnnel halb. Ta peatus, et puhata. Ta valis ühe suure võraga puu ja heitis selle alla pikali.
Vaevalt oli Õnn jõudnud uinuda, kui teda äratasid lähenevad sammud. Silmi avades nägi ta enda ees igerikku vanaeite närustes riietes, paljajalu ja kepiga. "Istuge, te kindlasti olete väsinud," pöördus Õnn vanaeide poole, "te peate puhkama ja kosuma." Vanaeit oli nõrkemas, ta lausa kukkus maha. Veidi puhanud, rääkis ta Õnnele oma loo:
"On solvav, kui sind peetakse vanaeideks. Tegelikult olen ma veel noor! Minu nimi on Armastus."
"Sina siis oledki Armastus?!" imestas Õnn. "Mulle on räägitud, et armastus on kõige ilusam asi maailmas." Armastus vaatas talle otsa ja küsis:" KUIDAS
sinu nimi on?" "Õnn", kõlas vastus. "Kas tõesti?! Mulle on räägitud samuti, et õnn peab olema imeilus." Seda öeldes tõi Armastus oma närudest esile peegli. Kui Õnn vaatas peeglisse, hakkas ta kibedalt nutma. Armastus istus ta kõrvale ja embas teda."Mida on küll kurjad inimesed ja saatus meiega teinud!" nuuksus Õnn.
"Pole midagi," lohutas Armastus, "kui hoiame kokku ja hoolitseme teineteise eest, muutume taas nooreks ja ilusaks."
Selle suure puu all lubasid Armastus ja Õnn nüüdsest enam mitte kunagi teineteisest lahus olla. Sellest ajast peale, kui kellegi elust kaob Armastus, lahkub ühtlasi ka Õnn. Üksikult neid ei kohta.
Aga inimesed ei suuda seda seniajani mõista...
